Oleme kõik osa suurt tervikut...

Jalutades metsas, silmitsen puid, põõsaid, lilli. Igaüks on neist nii erinev ja samas omal moel nii kaunis. Tunnen kuidas minu südamekeskus muutub soojaks ja täitub sõnuseletamatu armastuse tundega! Loodus on audentne, nii täiuslik, oma ebatäiuslikul moel. Nii oleme ka meie osa seda täiuslikkust. Oleme ainulaadsed, erilised, just sellisena millisena meid on loodud. Looduses puudub tingimustega armastust. Loodus peegeldab Looja püha armastust. See peegeldab vabadust olla armastatud ilma tingimusteta. Looduses on igaühel oma kindel roll ja kõik on oma rollidega rahul. Puu on puu ja lilli on lill. Keegi ei soovi ennast muuta, selleks et olla "naabrist parem". Rebane ei soovi jänese kõrvu ja jänes rebase uhket saba. Puudub kadedus, vihkamine, võrdlemine, duaalsus. Puudub minevik ja tulevik, on vaid puhas "nüüd "hetk. Avades enda südame, muutud selle terviku osaks. Siis sa mitte ainult ei näe, ega kuule vaid ka tunnetad loodust. Just nimelt tunnetad. Tunned kuidas see energia voolab läbi sinu ja ühineb kõigega mis ON. Nii suudame me ka inimeste vahelistes kohtamistes, hoida seda ühendust. Kui me julgeme avada enda südame mõistmisele, kaastundele, armastusele, andestusele, siis me näeme teineteist ilma erinevate filtrite, tingimuste, uskumuste, hirmudeta. Me ei vaja enam tühje sõnu, piisab vaid armastavast pilgust, tunnetusest. Energia mis voolab läbi sinu, toob rahu ja harmooniat ja mõistmist. Kui me ei anna hinnanguid, ei analüüsi, võrdle, vaid elame enda südameteadvuse järgi, me mõistame, mis peitub kellegi käitumise või sõnade taga, enne kui me reageerime. Loomulikult pole see alati lihtne, sest meis on palju erinevaid alatedalikke programme ja südamekeskuses paiknevad ka meie sügavamad traumad, kuid see on oluline etapp, meie täieliku vabanemise teel. Olla vaba, tähendab lahti laskmist kõigest, mis pole audentne. See tähendab tunnete kohtamist, kontrollist loobumist ja suurt julgust. Ennast avades, võib meis kerkida esile palju hirme, näiteks võime tunda hirmu, et meid hüljataks. Selles on ka osa tõtt, sest kõrvale heites enda kullisid, kaovad ka ilmselt sõbrad, kes armastasid meie kulisse ja aitasid neid kulisse üleval hoida. Kuid need kes meid tõeliselt armastavad, kelle jaoks me oleme midagi palju enamat kui sotsiaalne staatus, materjaalne kindlustatus, jäävad meie ellu püsima. Hirmuprogrammide lahustudes, avaneb meie süda ja me mõistame tõeliselt, kes me oleme, mida oleme otsimas ja kuhu oleme teel. Soovin et sinagi leiaksid tee koju, enda südamesse.

 Armastust ja valgus!