On vaid armastus...

Igavene armastuslugu...

On kaunis päiksepaisteline õhtu. Istun magamistoas ja keskendun enda hingamisele. Jälgin energia liikumist enda kehas. Annan endale hetke aega lihtsalt olla ja kuulata keha sõnumeid. 

 Kümne minuti pärast on algamas taas kvanthüpnoosi seanss. Tean et järgneva "loo" teemaks on armastus. See on teema, mis on kordunud läbi mitmete seansside ja on selge sõnum inimkonna südameteadvuse ärkamisest. Järgnev seanss toimub zoomi kaudu. Naine kes on seanssi soovinud on noor, umbes kolmekümne aastane. Põhjus miks ta soovis seansile tulla, on sõnuseletamatu kurbus ja igatses. Ta on seda tundnud juba mitmeid nädalaid. Aeg ajalt tunneb ta ka kaotusevalu, mida ta ei ole osanud seostada ei millegi ega kellegiga. 

 Alustame seanssi. Naise ees avaneb pilt rannast. Kaugel silmapiiril on merel üks laev. Naine tunneb taas sama kurbust. Ta ei ole enam samas kehastuses, vaid näeb ennast rannal tumedapäise noore naisena. Vaadates enda jalgu, märkab ta ahelaid jalgade ümber. Ahelad ei ole füüsilised, vaid energeetilised, sümboolsed. Need ahelad seovad teda endiselt sama "looga", mille tunnistajaks ta hetkel on. Need ahelad on kurbus, kaotusvalu, süütunne, mis on hoidnud tema hingeosa vangistuses. Naine tunneb seda valu ja kurbust ka südamekeskuses. Ta mainib, et on praeguses elus juba lapsest saadik tundnud suurt kurbust, kui on näinud laevu rannal. 

 Siirdume ajas tagasi ja naine näeb ennast laevas koos noore mehega. Mees on väga hoolitsev ja armastav. Mees on meremees ja naine elab rannikul väikses linnas. Siirdume sündmustes edasi. Naine on sünnitanud lapse, nad on väga õnnelikud, tunnen seda sidet ja lummavat armastusenergiat, kui naine sellest kõigest räägib. 

 Liigume taas sündmustes edasi. Ühtäkki naine hakkab nutma. Tema süütunne, kurbus, valu on piltlikult öeldes käega katsutavad. Hetke pärast jätkab ta enda lugu. Mees on taas minemas merele, kuid naine tunneb intuitiivselt, et mees ei tohiks seekord laevale minna. Mees siiski läheb. Samal päeval on suur torm, mille tagajärjel mees upub koos laevaga. Naine kannab seda kurbust, süükoormat ja valu läbi kogu järgneva elu, suutmata sellest vabaneda. Sama koormat on ta kandnud ka mitmes teises elus. 

 Palume naise Kõrgemal teadvusel energeetilised sidemed eemaldada. Selleks läheb naine tagasi rannale, taas on tal ahelad jalgade ümber. Seekord avab ta lukud ja samas tunneb ta kuidas energia südamekeskusest eemaldub. Kogu kurbus, valu ja süütunne on kadunud. Naine tunneb endiselt tugevat sidet sama mehe hingega, kuid see side on vaid armastust, sügav Püha armastus. Ka järgnevas loos on naine koos sama hingega. Selles loos puudub draama. See on kaunis armastuslugu, kahest lahutamatust hingest. Loo lõpp oli meele jaoks ehk mõistatuslik, sest sellel lool puudus lõpp, selle otseses tähenduses. Samuti seal puudus aja mõiste, ehk see ei toimunud ei minevikus, ega tulevikus. Naine nägi kuidas need kaks hinge sulandusid ühel hetkel üheks. See mis ta peale seda koges, oli kõikehõlmav armastus. Naine sai ka sõnumi, et ka praeguses elus on neil sama hingega ühine tulevik. Peale seanssi tundis naine endiselt seda armastust ja selle erinevaid vorme, lootust, usaldust, rõõmu. See seanss näitas meile taas, et kui kõik illusioonid on eemaldatud, siis mis järele jääb on armastus. Ehk vaid armastus on tõsi, kõik muu on meie Ego ja meele tekitatud illusioon. Vahel me võime lihtsalt nii uppuda sellesse illusiooni ja kanda seda koormat läbi mitmete elude. Sel hetkel kui me hakkame jälle mäletama, kes me tõeliselt oleme, suudame me hakata vabastama ennast kõigest mis pole meie algolemus, ehk kõigest mis pole armastus.

Valgust ja armatust!