Tunded, meie hinge keel...

 Meis kõigis on suuremaid või väiksemaid traumasid. Need võivad olla teadlikud, või siis alateadlikud. Esimesed traumad võivad olla pärit juba varasest lapsepõlvest. Võime kanda ka traumaenergiat karmana, ehk see võib olla pärit meie eelmistest eludest. Meie teadlik meel on need ehk unustanud, kuid alateadvuses need püsivad endiselt. Kui me oleme siis taas vastavas situatsioonis, meie keha hakkab automaatselt reageerima samamoodi, kui siis kui me selle sündmuse kunagi salvestasime enda kehasse. Võime tunda ärevust, viha, kurbust, valu, hirmu või see võib ilmneda paanikahoona. Kui küsimus on lapsepõlvetraumast, siis võib meie käitumine ja reaktsioon seda taas kogedes, vastata lapse käitumisele.

 Tavaliselt kui kogeme suurt shokki, meie keha loomulik kaitsereaktsioon on vabaneda sellest energiast. Seda tehes hakkab meie keha värisema. Värisemine saab alguse sügaval keha keskmes asuvaist nimme-niudelihastest. Seda kutsutakse ka hingelihaseks. See on tihedalt seotud meie tundeeluga: selle ülesandeks on nt. vabastada pinge, stress ja ärevus.

 Värisemine on loomulik pingete vabastamise viis, nii loomadel kui inimestel, mida aga inimesed on õppinud juba lapsena maha suruma ning tihtipeale täiskasvanuna keha ei oskagi seda enam kasutada. Tunnete näitamine on olnud meie ühiskonnas tabu ja vahel peetakse seda, eriti meeste hulgas, isegi nõrkuse märgina. Meile on loodud illusioon "superinimesest", kes valu tundes määrivad Voltaren geeli peale ja jälle tegutseb edasi. Kui me päevad läbi rahmeldame oleme tavaliselt "automaatreziimil" ja meie teadvuse ühendus meie kehaga, ehk kehateadlikus on minimaalne. Kui meie meel rahuneb ja keha lõdvestub piisavalt kaua ilma häirivate teguriteta, hakkame taas ühenduma enda kehaga. Tasapisi hakkab siis esile kerkima erinevaid tundeid, ehk tunneme mis päriselt meie kehas toimub. Tihti me ehmume neist tunnetest ja leiame kiiresti endale mingi tegevuse, et neist tundeist vabaneda. Lülitame sisse televiisori, või surfame netis või hakkame tube koristama. Nii ühendame enda teadvuse jälle lahti enda kehast. Kahjuks see meetod ei eemalda meist neid negatiivseid tundeid. Need püsivad ja võivad pikapeale hakata tekitama vaevusi meie kehas. 

 Kui meie süda on nii öelda purunenud, siis me tihti sulgeme enda südame ja kardame seda taas avada. Mida suurem on haav meie südames, seda raskem on meil taas usaldada ja avada enda süda. Kuid kui meil puudun ühendus enda südamega, puudub meil ka ühendus enda hingega. Kui otsustame südame avada, siis tahes tahtmata kohtame neid tundeid, mis sinna on salvestatud. Paranemine võib siis olla vahel vägagi valus, kuid kahjuks selleni ei ole otseteed. Sõltuvalt meie eluplaanist ja hinge teekonnast on paranemine väga erinev. Minu puhul, kuna minu hingeteekond on olnud päris pikk, oli puhastatavat väga palju. Mäletan, kuidas ma sõna otsese mõtte ulgusin vahel välja seda kurbust, mis liitus ühte minu eelmise elu kogemusse. Olin ravitseja ja mind põletati tuleriidal. Olen proovinud väga erinevaid tehnikaid, et vabaneda enda hingetraumadest. Minu puhul jooga ja meditatsioon on aidanud palju selle elu traumasid lahendada. Eelmiste elude traumade puhul olen vahel vajanud sügavamat mõistmist, lahti laskmist ja andeks andmist, enne kui olen suutnud vabaneda sellest energiast. Kui surm on olnud traumaatiline, oleme tihti täidetud viha, pettumuse või süütundega. Ehk me oleme jätnud lahendamata teatud probleemid selles elus või me pole andestanud, kas endale või teistele. See koorem kulgeb karma näol järgmisse ellu. Sellistel puhkudel olen tervenemisprotsessi kiirendamiseks kasutanud energiaravi ja kvanthüpnoosi. Kvanthüpnoosi abil õnnestus mul endal tuua tagasi mu hingeosa ja vabaneda iidsest karmavõlast. Kui tunnen, et erinevad tehnikad on "põhjamuda", ehk erinevad tundeenergiad pinnale tõstnud, kasutan lihtsaid andeksandmis harjutusi. Annan andeks nii endale, kui teistele. Andeks andes, on oluline seda teha tõesti südamest. Sa ei pea teadma kellele sa täpselt andestad, piisab kui sa südamest soovid lahti lasta minevikust ja liikuda edasi. Mida rohkem me tühjeneme, seda rohkem suudama integreerida enda tõelist olemust. Selleks on eriti oluline on anda andeks iseendale. See aitab meil vabaneda ohvrirollist ja hakata ennast tingimusteta armastama. Alles siis, kui sa suudad ennast tingimusteta armastada, suudada sa seda pakkuda ka teistele. 

Valgust ja armastust