Lapsed meie imelised õpetajad...

(Lihtsaid mõtisklusi elu üle, mis põhinevad minu kogemustele ja praeguse hetke perspektiividele. Kõik on pidevas muutumises ja me kõik tajume maailma väga erinevalt. See on meie rikkus...)

Üks tavaline hommik. Kõnnin alumisele korrusele, et veenduda selles, et minu teinieas olev poeg on ikka ärganud. Avan ukse ja vastu vaatab "pehmelt" öeldes täielik kaos. Teen "ettepaneku"vahel enda tuba ka koristada. Saan vastuseks, et tuba pole üldse nii väga sassi ja et ta "pärast kunagi" koristab. Jätkame "diskusiooni", olles täiesti erinevatel "lainetel". Üht äkki lipsab tahtmatult mul üle huulte, et minu sõbranna poja tuba on küll kogu aeg päris korras. Tunnen valusat torget südamekeskuses ja mõistan, et läksin üle piiri. Selle kinnituseks ütleb muinu poja:"Aga ema ise sa ju alati räägid sellest, et ei tohi ennast teistega võrrelda, miks sa siis ise seda teed?" Valus tõsi, tihti õpetame me lastele "elutarkusi" neist ise aegajalt kinni pidamata. Poja lisab veel,"Kui mind see segadus ei häiri, miks see sind peaks häirima, mina ju elan selles toas!? Minu sõpru ka ei huvita kui korras mu tuba on, nad tulevad mulle külla, mitte minu tuba vaatama." See ju ka omamoodi tõsi! Sulgen ukse ja lähen mõtlikult tagasi suurde tuppa. Ma ei soovi enam nagu varemalt, et mul emana oleks alati õigus ja et nad kordaksid päheõpitud fraase, kui ma küsin kuidas neil läheb. Ma soovin sügavalt mõista, kuidas minu lapsed seda maailma näevad ja koevad. Elu on pidev tasakaalu otsimine. Kuidas õpetada lastele vastutustunnet, samas neid sisemiselt vangitsemata? Puhtus ja kord on iseenesest positiivne asi, kuid kui tihti me õpetame enda lastele nii öelda "kulisside" ülalpidamist just sellega, et kui meile tulevad näiteks külalised, siis peavad lapsed paaniliselt enda tube koristama. Kas see väike kaos on pahem, kui see et meie lapsed õpiksid olema vabad, mitte väärtustama ennast ja teisi korras toa järgi (nagu mina ise kunagi tegin). Sain enda perfektionismi perioodil ühelt sõbralt väga suurepärase pildi, millel oli ingliskeelne tekst,: "Headel emadel on mustad põrandad, pesemata nõud ja õnnelikud lapsed."See oli minu jaoks väga äratav vaatenurk. Lapsed tahavad ja oskavad olla vabad. Nad soovivad joosta paljajalu õuest tuppa ja toast õue, ilma et peaks iga kord jalgu pesema. Nad soovivad lennukalt vesivärvidega joonistada ja küpsetada nii, et jahu lendab, ilma et ema närviliselt kõrval iga pritsme ja tolmukübeme ära pühib. Nad soovivad värvida üle piirjoonte, enne kui me neile selgeks teeme, et on vajalik püsida piirjoonte sees. Lapsed on meile parimad õpetajad, kuidas elada täiel rinnal, mitte liiga kinni jäädes teiste arvamustesse ja ühiskonna raamidesse, sest nad on veel tugevas ühenduses sisemise tarkusega. Eriti väiksed lapsed, nad"mäletavad"kuidas me peaksime elama selles maailmas. Kui tihti me kuuldes laste lennukaid plaane ütleme neile, et "Kallis see pole võimalik!" Kust tuleb see uskumus, et see pole võimalik, kui me ise pole seda kunagi proovinud? Kui lapsed on juba sellises eas, et on aeg ametit hakata valima, soovitame tihti lastele ameteid kus on "hea palk", samastades raha õnnega, ehk soovitame kuulata südame asemel mõistust. Loomulikult toob suurem palk teatud vabadust. Raha nimel elada ja tööd teha on see mida paljud meist küll teevad, kuid kui paljud meist on seda tehes õnnelikud? Kui meie laps siis lähtudes enda südame häälest ütleb, et ta tahab saada hoopis muusikuks, või kunstnikuks, tõuseb vanematel tihti alateadvusest piiravaid uskumusi. Loome erinevaid negatiivseid stsenaariume, lähtume tihti sellest, mida me ise oleme kunagi kuulnud enda vanematelt, vanavanematelt või mõnelt teiselt autoriteedilt. Ehk hakkame seda laeva mida meie laps proovib ehitada, juba otsast lammutama. Selle tagajärg on siis tavaliselt üks. Kui laps järgib enda sisetunnet on ta siiski juba eelnevalt täidetud vanemate poolt eelarvamuste, uskumuste ja hirmudega, et tema valitud tee on raske või võimatu. Nii häälestatuna, see saabki talle olema raske või võimatu.
Kui palju me tahtmatult kanname üle alateadlikke hirme enda lastele? Üks elav näide oli mul enda noorima pojaga. Oli väga kuum ilm ja taevasse oli tõusnud tumedad äiksepilved. Poja oli minemas külla enda sõbra suvilasse. Sinna oli maad umbes 10 km. Ütlesin et võin ta viia sinna autoga. Istusime autosse ja sel hetkel oli hakanud juba sadama. Kui olime teel, oli juba kõva äike. Tundsin kerget kõhedust, kui üks välgunool suht meie lähedal sähvis. Vaatasin enda poega ja küsisin, kas ta tunneb hirmu. Ta vaatas mulle üllatunud pilguga otsa ja ütles, "Ei emme see on nii lahe!" Minu peas pöörles veel küsimus, kas ma ikka peaksin lapsele rääkima välgu ohtlikusest. Sain sellele kohese vastuse,"Emme välk ei ole nii ohtlik, kui inimesed ette kujutavad. See on väga haruldane, et keegi saab välgulöögi ja siis on ka 60 % võimalus siiski ellu jääda." Imeline internet Olin nii positiivselt üllatunud ja mõistsin jälle kord, kuidas me sisestame enda lastesse hirme. Minu ema kartis välkku ja sulges iga kord aknad ja tõmbas kardinad ette. Olin tundliku lapsena alateadlikult võtnud selle hirmu omaks. Mina ei ole jätkanud sama käitumismustrit ja minu pojal puudus see hirm. Loomulikult ei pärine kõik hirmud alati meie vanematelt. Oleme ju mõjutatud eelmistest eludest ja ka kogu suguvõsa ajaloost. Kuid saame siiski palju teha vanematena, et meie lapsed elaksid vabamat ja õnnelikumat elu. Parim mida me saame vanemana teha on kuulata huviga laste nägemust sellest maailmast. Olla siis päriselt "kohal", kui nad midagi meile räägivad. Need imelised väiksed olendid õpetavad samamoodi meid, kui meie neid. Nad on peegeldus meie sisemisest lapsest. Puhtam, ausam ja siiram versioon meist endist. Seda mõistes muutume enda lastele jaoks autoriteetsest diktaatorist tingimusteta armastavaks teenäitajaks ja kaaslaseks. 

Valgust ja armastust!