Kvanthüpnoos: retk alateadvusse...

On kolmapäeva hommik. Joon hommikukohvi ja peas pöörlevad jätkuvad mõtted sisemisest lapsest, enda jõu hoidmisest, andestamisest ja tingimusteta armastusest. Tean, et need mõtted on seotud tulevase seansiga. See on minu sisemise hääle vaikne sosin, mis valmistab mind tänaseks seansiks ette. Kvanthüpnoosi seansile on tulemas üks umbes kuuekümne aastane naine. Kella kümne paikku alustame seanssi. Ma ei räägi naisele enda intuitiivsetest mõtetest ega tunnetest, sest ma ei soovi kuidagi enda teadvusega mõjutada seansi kulgu. Naine tundub olevat veidi pinges. Tunnen et temas on palju alateadlike hirme. Tean et on tegemist äärmiselt tundliku ja intuitiivse inimesega, kes on enda sisemise jõu otsinguil. Seletan põhjalikult lahti, mis kvanthüpnoosi ajal toimub ja räägin ka lühidalt isiklikest kogemustest. Naine kuulab huviga ja esitab aegajalt mõningaid küsimusi. Näen kuidas ta silmnähtavalt rahuneb, liigutused ja kõne muutuvad aeglasemaks. Ka ta ise mainib, et tal on veidi selline uimane, unine olek. Seanss on alanud. Tegelikkuses seanss algab juba sellest hetkest, kui inimene võtab vastu otsuse kvanthüpnoosi tulla. Meid valmistatakse nii öelda ette. Mõned tunnevad seda väga selgelt, mõnedel kerkib esile erinevaid teemasid ja mõtteid. Kõik on erinev, igaüks meist on ainulaaldne.

 Naine on lamavas asendis ja alustame lõdvestus- ja visualiseerimisharjutustega. Märkan naise silmaliigutustest, et ta on väga kiiresti läinud transsi. Hüpnoosiosa ajal on ta juba väga sügavas transis. Siirdume esimesse tähtsasse sündmusse, mis veel endiselt mõjutab selle naise elu. Tegemist on eelmise elu kogemusega. Naine näeb, et ta on kaunis laulja, kellel on jumalik hääl. Ta elab Prantsusmaal ja tema elu on väga seiklusrohke ja õnnelik. Liigume selle elu erinevates sündmustes, kuni jõuame viimase päevani selles elus, mida jälgime. Naine tunneb tugevat survet rindkerel ja kurgus ja ütleb, et ta ei saa enam laulda. Ta näeb kuidas ta minestab ja järgmisel hetkel lamab ta magamistoas oma voodis. Naist on mürgitatud ja mürgitajaks oli tema enda vend. Kui keskendume venna energiale, tunneb ta selles ära enda praeguse venna, kellega naisel pole just väga head suhted. Selles loos mida jälgime, on naise vend tundnud kadedust juba lapsest saati enda õe vastu ja nüüd täiskasvanuna ta otsustas purustada õe elu. Praeguses elus on kordunud sarnased õppetunnid, muidugi mitte nii traagiliselt. Vabastame selle energia ja naine tunneb koheselt kergendust. 

Liigume siit edasi järgmisse kogemusse. Järsku naine hõistab,"Ma sündisin!"Siis hakkab ta lapse kombel naljakal lalisema ja häälitsema. Naise kogu olemus on muutunud. Kui ta uuesti rääkima hakkab, siis ta hääl kõlab nagu väiksel lapsel. "Olen voodis," teatab ta. "Mind armastatakse, mul on niiiiiii hea olla!" Siis ta taas laliseb ja itsitab. Tunnen kõrvaltvaatajana tugevaid armastuse energia laineid, ka minul on hea olla.  Äkki naise nägu muutub. "Ma kukkusin," ütleb ta õnnetu häälega. "Ma surin", ütleb ta monotoonselt mitu korda. Küsin, et mis juhtus. Naine vastab, et naabripoiss oli vankri ümber lükanud. Naabipoisi vanemad ei pööranud talle väga tähelepanu ja temas oli tõusnud lapselik kadedus, kui ta nägi kuidas koheldakse teist last. Mõtlematult, hetke emotsiooni mõjul, lükkas ta käru ümber. Naine tunneb rindkeres valu ja pitsitavat tunnet. Saame taas vabastatud selle energia ja naine liigub järgmisse kogemusse, milleks on elu lapsorjana. Kogemus on väga valus. See kogemus on otseselt seotus naise eneseväärtustamisega. Naine sureb ka selles elus noorena. Peale surma ta näeb kuidas inglite sarnased olendid on kogunenud tema ümber ja saadavad talle parandavat energiat. Tegemist on tema hingeperega. Ootame kuni puhastus on lõppenud ja liigume edasi. 

Naine hakkab äkki nuuksuma, ta on taas väikse lapse kehastuses, seekord on ta kaheaastane poiss. Laps istub potil nuuksudes vaikselt, et ema ei kuuleks tema nuttu. "Emme on kuri, aga pissi ikka ei tule, ei tule seda pissit!" teatab ta südanlõhestava häälega ja hakkab taas nuuksuma. See lapse mure ja kurbus, mis selle naise kaudu välituvad on nii audentsed, et tunnen ka ise sügavat kaastunnet ja armastust selle väikse olendi vastu. Ema on selles loos väga diktaatorlik ja ta ei suuda pakkuda sellele väiksele inimesele armastust, kuna teda ennast pole kunagi armastatud. See lugu on väga traagiline ja taas puudutab sügavalt eneseväärtustamise teemat. Kui poisist on sirgunud nooruk, põgeneb ta ema juurest linna. Linnas leiab ta küll tööd, aga töö on väga raske. Noormees on väga üksik ja tal pole kedagi lähedast. Lõpuks leiab ta parema töö, kus teda koheldakse hästi. Ta armub peretütresse ja saab seekord ka vastuarmastust, kuid loo lõpp on taas traagiline. Tüdruku isa tulistab tulistab ta surnuks. Naine tunneb kõhus ja rindkeres valu ja survetunnet. Taas vabastame seda energiat kehast. See kogemus on takistanud naisel avada enda südant ja ta ei ole julgenud armastada südamest.

 Seikleme siit edasi järgmisse ellu. Naine hakkab lõdisema. "Nii külm on," ütleb ta hambad plagisedes. Küsin kus ta hetkel viibib. Ta vastab, et on lumehanges. Esitan veel täpsustavaid küsimusi. Lugu hakkab vaikselt hargnema. Ta on 10-aastane tüdruk, kelle isa on heitnud ta õhukese kleidiga õue pakase kätte. Tüdruk on pere vanim. Peresse kuulub veel ema ja 5 last, kõik tüdrukud. Isa on väga armutu diktaator, kellele keegi ei julge midagi vastu öelda. Isa jaoks oli vanim tütar täielik pettumus, sest ta nii väga soovis poega. Kogu enda viha, pettumused ja negatiivsed tunded kannab ta üle enda vanemale tütrele. Liigume hetke, kui tüdruk oli unustanud lugeda enne sööki söögipalvet, millele järgnes isa vihane reaktsioon. Tüdruk ehmus ja ajas lisaks tahtmatult piimaklaasi ümber. Isa oli nii raevunud, et viskas tüdruku õhukese kleidiga lumehange. Tüdruk kõndis ringi niikaua, kui tal jaksu oli ja siis kukkus lumehange ja külmus. Pettumus, kurbus ja viha isa vastu, millega ta lahkus siit maailmast enda kehast, olid nii tugevad, et siirdusid karmana ka järgmistesse eludesse. Naise keha proovib vabaneda sellest teda kaua piinanud kogemusest ja energiast, kuid see ei puhastu täielikult. Kogemus on seotud tugevalt selle elu sündmustega ja sama hing kes oli selles loos tema isa on nüüd kehastunud inimesena, kes kuulub naise perekonda. Et see energia täielikult vabastada, peab ta selles elu veel midagi mõistama, andeks andma ja lahti laskma. Küsin kas ta soovib veel siirduda järgmisse kogemusse, või lõpetame seansi. Naine tunneb, et on veel midagi olulist, mida peaks vabastama. 

 Järgmises kehastuse on ta noor mees. Ta istub metsas lõkke ääres ja vaatab tuld. Mees on väsinud ja silmad vajuvad vägisi kinni. Ta ärkab tule pragina peale. Kogu mets põleb. Lõke mis oli jäänud valveta süütas metsa põlema. Mees üritab lootuseltult kustutada metsa, aga see ei õnnestu. Kahju on suur ja külarahvas on mehe peale väga vihane. Mehest tuleb erak ja ta kannab seda süükoormat aastaid, kuni lõpuks sooritab enesetapu. Naisesse oli selle kogemuse tagajärjel salvestatud tugev hirm. See hirm tekitas teatud käitumismustreid selles elus. Ta ei saanud vabalt kodust lahkuda. Ta pidi mitmeid kordi kontrollima, kas elektripliit ja kohvimasin on väljas jne. See energia hakkab lahustuma ja naine tunneb kerget ja hõljuvat olekut. Nüüd on aeg siirduda viimasesse etappi. Küsin mõned küsimuse naise Kõrgemalt teadvuselt, mida naine enne sanssi soovis teada. Neile annab Kõrgem teadvus läbi tema kiired selged vastused. Naisel on aeg lasta lahti ohvri rollidest, saada tagasi enda sisemine jõud, mille esimeseks sammuks on enda tingimusteta armastamine. Sisemise lapse paranemine on alganud. Vaatan kaastundlikult naist. Kui palju erinevad identiteete, kui palju teadvustamatuid rolle, mis endiselt on mõjutanud selle armsa naise elu.

Kõrgem teadvus sooritab naisele veel keha skanneeringu, mille käigus naine tunneb tugevaid energia laenguid. Eriti südamekeskuses. Keha energaid on viidud tasakaalu ja on aeg tuua ta hüpnoosist välja. Peale hüpnoosi naine istub veidi aega hämmastunult toolis. "Oh milline kogemus," on ainuke lause, mida ta esialgu suudab öelda. Veidi aja pärast vestleme juba vabalt. Naine teatab üllatunult," Aga ma ju mäletan kõike, ma olin kogu aeg täiesti teadlik kõigest." Taas on üks uskumus seljatatud. Meil on tihti väga piiratud arusaamad ja uskumused teatud asjadest. Väga tihti kardame meile võõraid asju, kogemusi. Enamus neist hirmudest on tavaliselt põhjendamatud ja saanud alguse sellest mida me oleme kusagilt kuulnud või lugenud. Enamus hüpnotiseeritavaid on kogu seansi ajal täiesti teadlikud kõigest toimuvast. Haruharva inimene läheb nii sügavasse transsi, mida võib võrrelda sügava unega. Kuid sel puhul tema nime mainimine, toob ta kergelt sellest olekust välja.

Inimesed tihti ei usu eelmiseid elusid ja eludevahelist elu, sest nad ei mäleta neid, aga inimesed ei mäleta ka seda mida nad 2 nädalat, 2 aastat või 20 aastat tagasi tegid. Kvanthüpnoosis jätame meie teadliku kriitilise-analüütilise meele, ehk argiteadvuse kõrvale ja avame meie alateadvuse. See on koht kus on mälestused kõigest, mis on meiega käesolevas ja eelmistes eludes toimunud. Seejärel avaneb üliteadvus, ehk Kõrgema Mina keskus, mis on meie kõrgema jõu, ehk meie jumaliku poole väljenduseks.

Kõik seansid ja lood on väga erinevad. Ka see pagas millega sellesse ellu sünnime on väga erinev. Kuid see mille poole me nii seanssidel, kui tavaelus püüdleme on tingimusteta armastus ja piiravatest uskumustest ja hirmudest vabanemine.

Valgust ja armastust!