Kuidas mõjub meid liigne empaatia...

 Ülitundlikel empaatidel, kelle hulka kuulun ka ma ise, on tihti raskusi enda isiklike piiride seadmise ja hoidmisega. Me tihti "upume" teiste lugudesse. Kuulates teiste muresid, elame sellele nii kaasa, et oleme hüpnootilises seisundis, ehk kerges transis ja meie aju ja keha tõlgendab seda nii, nagu elaksime ise läbi seda kogemust. Hiljem meie meel toob ikka uuesti ja uuesti selle loo esile. Mõeldes teiste probleemidele ja elades teise kogemust korduvalt läbi, loome tahtmatult sarnaseid sündmusi ka enda ellu. Elasin aastaid uskumuses, et ma ei suuda mõjutada enda tulevikku, mõistmata et nii minu kui ka kõigi teiste probleemide süü peitub meis endis. Enda kogemuste põhjal võin öelda, et teiste "haletsemine":"Vaene sina, mul on sinust nii kahju jne." ei aita sellistes situatsioonides kahjuks kedagi. See vastupidiselt süvendab teises ohvri rolli ja automaatselt samastud ka ise sellega. Kui palju häid nõuandeid oleme andnud, või häid otsuseid teinud olles madalates energiates, täidetud kurbuse, negatiivsete tunnetega? Ilmselt mitte palju Olles aga vaatleja rollis, püsides enda perspektiivis ja nüüd hetkes, samas kaastundlikult kuulates, suudad sa ilmselgelt palju paremaid ja positiivsemaid lahendusi või nägemusi teisele pakkuda. Nii püsid sa ka enda jõus, aidates samas sõbral tõsta enda sagedust, et näha laiemat perspektiivi. See millele sa keskendud sinna liigub ka sinu energia. Keskendudes lahenduste leidmisele, mitte probleemile, loome me lisa lahendusi. Keskendudes aga probleemile, loome lisa probleeme. Lootusetuid juhtumeid ei eksisteeri, on lihtsalt erinevad lähenemisviisid. 

Valgust ja armastus!