Kuidas me loome maailma rohkem valgust...
Elades avatud südamega, muutume päev päeva järel üha audentsemaks. Mida rohkem on meie süda avatud, seda rohkem peegeldad sa valgust, aktiveeridas samas ka teisi. Iga sinu sõna, tegu, mõte hakkab väljendama seda, kes sa tõeliselt oled. Kaovad hirmud, eraldatus, jääb vaid sügav soov aidata. Killuke minu elust ja sellest, kuidas seda ise kogenud olen.Olen juba pikemat aega andnud inimestele kohest tagasisidet, kui miski puudutab minu südant, või kui näen kelleski midagi kaunist, märkimisväärset, või kui lihtsalt tunnen, et teatud inimene vajab hetkel midagi kannustavat, või et teda märgatakse. Olen avaldanud siis tänu kauni naeratuse, hea teeninduse, julguse eest erineda jne. Kuni tajusin, et olen vaid kannustanud teatud tüüpi inimesi ja olen jätnud unustusse, just need inimesed, kes seda kõige rohkem vajavad. Ehk need inimesed keda me peame mornideks, tujututeks, ilmetuteks, kes teevad oma tööd vaikides, ilma emotsioonideta, ilma naeratuseta, teades, et neid nagu nii ei märgata, ei tunnustata. Ehk need paljude mõistes"negatiivsed" inimesed. Levinud mõte on, et hoiame neist lihtsalt eemale, et nende negatiivsus ei puudutaks meid! Olen ka ise kunagi nii tundnud ja mõelnud, enne kui taipasin, et oleme kõik üks kollektiiv, üks inimkond. Need inimesed on samuti osa meid, osa suuremat tervikut. Ei ole meie ja nemad, või meie ärganud ja need mitte ärganud, oleme vaid Meie. Tundes endiselt eraldatust, oleme veel tugevalt kinni vanades energiates, duaalsuses. Sel hetkel kui mõistsin, et oleme kõik üks sama kollektiivne teadvus, mis on teel ühtsusesse, muutsin ka enda käitumist ja minu jaoks avanes hoopis teistsugune pilt. Hakkasin nägema erinevaid lugusid, nende maskide taga. Nägin igas mornis näos haavatud sisemist last, väikest poissi või tüdrukut, keda klassikaaslased kiusasid, või kes pidi juba väiksena kodus hoolitsema enda vendade õdede eest, sest üksikhooldajast ema oli pidevalt tööl, nii et ta ei saanudki kunagi tunda, mida tähendab olla laps, mida tähendab olla märgatud, armastatud. Neid erinevaid lugusid on palju. Mida rohkem meie süda puruneb, seda rohkem me üritame enda südant kaitsta ja tihti sulgeme enda südame ja ehitame tunnetest, uskumustest, hirmudest müüri selle ümber. Seda tehes muutume me tundetuks, ilmetuks nagu, zombieks. Oleme olemas, kuid meid puudub elujõud, armastus. Me ei tunne enam midagi peale suure tühjuse ja kurbuse. Kui me vaatame näiteks poes ringi, kui palju selliseid ilmetuid pokerface kandvaid inimesi meie ümber liigub. Nad on pidevas kaitseolekus, ehk iga väiksemgi muutus, vastuseis, toob neis esile kaitsereaktsiooni. Loomulikult ei pea me võtma vastutust teiste tunnete eest ja me ei pea neid "äratama" või "päästma", kuid mida me teha saame on neid inimesi märgata, mitte hukka mõista, austades nende teekonda ja rolli ning saates neile killukese armastust ja valgust. Mul endal oli ühe kaupluse müüjaga huvitav "suhe". Sain mitmeid kordi kogeda tema poolt veidi vihast ja tõredat teenindust. Hakkasin peale neid kogemusi teadlikult seda müüjat vältima. Valisin iga kord teise kassa jne. Kuni ühel päeval tabasin ennast mõttelt,:"Mida ma jälle teen! "Läksin teadlikult sama müüja kassale ja jälgisin teda tema töös. Naine toimetas väga kiirete, vilunud liigutustega, kuid ta kehakeel näitas seda, kui väsinud ja tüdinud ta on kõigest. Sama morni, veidi vihase olekuga teenindas ta kõiki kliente. Kui oli minu kord maksta, ütlesin ma südamest, "Aitäh kiire teeninduse eest ja kaunist nädalavahetust." Naine tõstis enda silmad, neis peegeldus üllatust. Peale seda kohtumist, olen korduvalt käinud sama müüja kassal. Olen teda tänanud ka selle eest, et ta teeb nii väärtuslikku tööd. Need ei ole vaid sõnad, nii öeldes ma ka samal hetkel tunnen seda võimsat tänulikkuse lainet ja armastust selle inimese vastu. Viimased korrad, kui me kohtusime, oli sama müüja olek muutunud kuidagi "pehmemaks". Kui teda jälle tänasin, nägin kuidas ta silmadesse ilmus naeratus. Ühel päeval nägin noort teinitüdrukut tänavatelt prügi koristamas, kes ilmselgelt tundis piinlikust, seda tööd tehes, läksin ta juurde ja ütlesin talle, "Suured tänud, et teed nii olulist tööd." Tüdruk vastas mulle armsa naeratusega ja tal oli ilmselgelt heameel, et keegi tema poolt tehtud tööd hindas. Need on ainult mõned viisid, kuidas me võime tuua siia maailma lisa valgust, armastust. Näiteks veetes võimalikult teadlikult enda päevi, olles praeguses hetkes ja tundes audentset huvi, tänulikkust, armastust kõigi vastu, kellega ristuvad meie teed. Avaldades tänulikkust mitte vaid mõtetes, vaid ka otsese tagasisidena. Nii tehes, julgustame ka teisi vabanema enda hirmudest ja järgima enda eeskuju. Mõeldes, tunnetades, reageerides läbi südame, jagades armastust kõigile, mitte vaid "valitutele" elame südameteadvuses. Südameteadvuses puudub eraldatus, seal oleme kõik üks.
Palju õnnistusi, armastust ja valgust sinu teele!