Kes olen mina

 Olen Viivika. Olen vaba hing, kes kulgeb oma südame teed ♡ Juba lapsepõlves juurdlesin elu mõtte üle ning tunnetasin teiste tundeid ja kogesin erinevaid energiaid. Kartsin siiski erineda ja püüdsin olla nagu kõik teised. Ma polnud veel mõistnud, et minu intuitiivsus oli minu jõud, mida pidin kasutama selleks, et aidata nii ennast, kui teisi. Häbenesin seda ja pidin seda omadust enda nõrkusena. Täiskasvanuna töötasin erinevatel töökohtadel, kus tihti oli pingeline õhkkond. See oli minu jaoks suur väljakutse, kuna tunnetasin keskkonna pingeid ja energiaid, lasin end erinevatesse teemadessa kaasa vedada ja olin tihti väga kurnatud. Kui leidsin jooga, meditatsiooni, vaimsuse ja energiatöö, siis kõik loksus iseenesest paigale. Mõistsin, et mul polnud midagi viga. Olin lihtsalt kaotanud ühenduse enda sisemise jõu ja tarkusega. See sisemine tarkus on vaimne juhendamine, jumalikkus meis kõigis, mis aitab meid selles inimkogemuse laiemas perspektiivis parimal võimalikul viisil, võttes arvesse suuremat pilti. Meie ühendus selle jumaliku poolega on meie loomulik osa, kuid sageli meie ratsionaalne meel, on nii kinni negatiivsetes mõtetes, alateadvuse mustrites, et sel põhjusel me ei kuule enda sisemist juhendust ja me jääme kinni maalistesse draamadesse. Peale taasühinemist, ehk südame avanemist, hakkasin saama kogemusi oma tõelisest Minast. Sain aru, et enda sügavaimas olemuses olin hoopis midagi teistsugust, midagi palju võimsamat, kui oleksin osanud arvata. Mind hakkas järjest sügavamalt huvitama, mis on meie inimelu eesmärk. Soovisin teada, kes ma tegelikult olen, mida kogu see elu ja inimkond endas kätkeb? Käisin mitmetel erinevatel kursustel ja koolitustel, kuni mõistsin, et minu kõige olulisem ülesanne on sisemine töö iseendaga ja kõik vastused leiduvad minu enda sees. Meie töö siin maailmas on enesetäiendamine, vastuste leidmine meie enda seest. Mitte keegi teine ​​ei tee seda meie eest. Selleks kasutangi enda töös vahendeid, mis aitavad inimesel luua taas ühenduse enda jumaliku poolega ja tuua sügavamat mõstmist, paranemist, samas kaotamata enda sisemist jõudu. Ehk olen inimestele giidiks sellel teel. Maailm toimib meie jaoks tervendava peeglina, kui vaid soovime seda sellisena näha. Võime seda näha ka peegeldamas vaid kannatusi. Mõlemad on omamoodi tõesed. Sinna kuhu suuname enda tähelepanu, liigub meie energia ja sellest saab osa meie reaalsusest. Paranemine on esialgu alati valus. See toob esile meie traumad, allasurutud tunded, mida me pole lõpuni käsitlenud.  Kuid kui me muutume teadlikuks, mõistame mida meie meel meile väliselt peegeldab, mis on see mida me pole veel mõistnud. Seda tajudes algab tervenemisprotsess justkui iseenesest.

Oma jõu leidmine on alati kahesuunaline teekond, teekond nii pimeduses kui valguses. Väestumine on valguse ja pimeduse aktsepteerimine enda sees. See on julgus vaadata ja mõista asju nii, nagu need on. See tähendab ohvrirollist loobumist ja täieliku vastutuse võtmist enda loomingu eest. See on lahti lastmine, alistumine protsessile, julgus raamidest välja mõelda ja uute võimaluste aktsepteerimine. Kui meel puudutab vaikust, on võimalik luua midagi uut ja kogeda vabadust, mis on tee enda sisemise jõu juurde.